« Tagasi

Politsei annab teada

Metsa meelitavad marjad ja seened toovad politseile kaasa kadunud inimeste otsinguhooaja

Ajal, mil inimesed metsast marju ja seeni otsivad, juhtub teinekord, et politseil tuleb omakorda alustada otsingut metsas sihi kaotanud inimese leidmiseks.

Igal aastal käivitab politsei Lõuna-Eestis kümneid ressursimahukaid otsinguoperatsiooni leidmaks neid, kes seeni või marju noppides ära eksivad. Olukorras, kus ükski võserik või puukänd enam tuttav ei tundu ning omal käel metsast välja pääsemise lootus hakkab kaduma, tuleks haarata mobiiltelefoni järele ning häirekeskusele juhtunust teada anda. Seepärast on oluline, et ühes seenenoa ja korviga võetaks kaasa ka laetud mobiiltelefon.

Kaasaegsed telefonid suudavad pakkuda ka juba GPS-koordinaate, mispärast on paslik kas ise või oma eakamatele lähedastele telefoni võimalusi lähemalt tutvustada. Koordinaate teades saab politsei eksinud inimese asukoha kaardil väga täpselt paika panna ning abi jõuab kohale oluliselt kiiremini. Nii talitasid näiteks 14. juulil Lääne-Viru maakonnas metsa eksinud naine ja mees. Esmalt andsid nad sihi kaotamisest politseile teada. Peagi telefonist leitud kaardirakendus võimaldas neil endil aga oma asukoha kohe määratleda ning tagasitee leida. Kiire lahendus jättis ära ka vajaduse ressursimahuka otsinguoperatsiooni läbiviimiseks.

Kui telefon GPS-koordinaate ei näita, tuleb töösse panna iseenda nutikus ja tähelepanu. Ka looduslikud märgid nagu väga suur kivi, ebatavalise kujuga puu, jahimeeste vaatlustornid, kraavid ja muu sarnane võimaldab inimese asukohta määratleda. Seda enam, et sageli kaasab politsei otsingutele kohalikke jahimehi, kes tunnevad oma „tööpõldu" sama hästi kui oma taskut. Kusjuures arvestatav hulk metsa eksinutest on õigele teele juhendatud just telefonitsi.

Metsaminekut planeerides tuleb kindlasti arvestada oma tervisliku seisundiga. Kusjuures eakamatel seenelistel soovitab politsei ihuüksi metsa minekut pigem mitte ette võtta. Näiteks kui palavamal päeval tunneb üks seenelistest tervise halvenemist, säilib kaasa tulnud lähedaste näol siiski võimekus kiirelt abi kutsuda. Kui metsaminek on otsustatud üksinda ette võtta, on omal kohal lähedastele teada anda, millal ja kuhu minnakse ning millal plaanitakse tagasi olla.

Mõistlik oleks metsaretkele minnes selga panna eredavärvilised riided, mida oleks juba kaugelt märgata. Samuti kaasa haarata väike toidukogus ning joogivesi. Pikemalt metsa jäänud inimesel, kel pole kaasas söögivaru või joogivett, oleks targem aga oma energiavarusid säästa ning abi saabumist ootama jääda.

Praeguse suvelähedase temperatuuri juures ei satu inimene eluohtlikku olukorda, kui ta ka öiseks ajaks metsa peaks jääma. Senikaua, kui otsijad tema asukohta selgitavad, ei tasuks pimedal ajal enam metsas sihitult ringi joosta ning väljapääsu otsida. Seda enam, et pimedas ei ole näha näiteks kraave, maha langenud puid ja muud, kuhu komistades võib oma olukorda veelgi halvemaks teha.

Teinekord tuleb politseil otsida ka alkoholijoobes inimesi, kes on metsa eksinud. Siinkohal tuleb anda endale aru, et alkohol ja metsaseiklused ei käi kokku, sest alkohol võtab inimeselt aja- ja orientatsioonitaju. Kui näiteks alkoholi pruukinud inimene peaks mõnel jahedamal ööl metsa tukkuma jääma, väheneb märgatavalt tema ellujäämisvõimalus võrreldes sellega, kes on kaine.

Mullu 8. septembril sai politsei teate Tartumaal metsa läinud 78-aastasest naisest, kellel ei olnud telefoni kaasas. Politsei käivitas naise leidmiseks otsinguoperatsiooni, kuhu kaasati aheliku moodustamiseks politseinikud, otsitava naise lähedased ning koerajuht jäljekoeraga. Lisaks otsis naist lennusalga kopter. Järgmisel päeval teatas lähedalasuvas karjääris töötav kopajuht, et märkas kirjeldusele vastavat naist. Kontrollimisel selgus, et tegu oli otsitava prouaga, ta oli tagasiteed otsides jõudnud linnulennul umbes 5 km kaugusele kodust. Alajahtunud naine anti meedikute hoole alla.

Kadri Ala
Komissar
telef. 58879907

Tartumaa konstaablijaoskond
piirkonnapolitseinik